Loodus loodusega: miks inimene tõuseb elavate olendite ja puudele

Loodus on vanim keel, mis ei nõua tõlkimist. Me hoiame inimesi, et väljendada armastust, toetust või õnni. Kuid miks me tunneb nii suurt soovi hoida elavat olendit, püüda katseta kassit või koera, aga mõnikord ka ümberhoida puu põda? Selles žestis on midagi rohkem kui lihtne tunteid. See on instints, mis pärineb meie arengust, ja samal ajal ka tänapäevane ravimismetood, mida nimetatakse «ekoloogilise terapiaks». Mis põhjustab meid otsida looduslikke hoiakuid teiste planeedi elanikega ja isegi taimetega? Ja mis looduses vastab meile vastavusega?

Elavad loomad, kes võtavad meie hoiad

Loomad, kes meega hoiakuid võtavad, on jätkuvalt kasvanud. Eespool on koduloomad. Koerad ja kassid on meie peamised hoiakute partnerid. Nad ei ainult toime tulla meie puudutustega, vaid sageli ka initsieerivad neid, püüdes meid külge panna, astuda jalaga alla või nokata naelaga käele. Teadlased seostavad seda oksiototsiini — sidususe hormooni — vapustamisega nii inimese kui ka looma poolt. Kui hoiad oma koera, alandub ka tal, nagu teisigi, kortizooli (stressi hormooni) tase. See on teineteistmõjuline teraapia, mis töötab füsioloogilisel tasemel.

Delfinid ja lossid on veel üks loomad, kes võivad osaleda sellises «väljaspool liiki» hoiakus». Delfiniterapias ja lossiterapias on füüsiline kontakt (puudutused, hoiakud) oluline roll. Delfinid on lihtsalt helika, lubavad enda hoida, ja lossid, vaatamata oma suurusele, suudavad üllatavalt pehmendada. Kuid on ka rohkem eksotilisi näiteid: mõnes kodutükkides ja looduskaitses on inimesed hoiakuid korvadega, lammikatega, sõrmedega. Need loomad, vastuolevuses stereotüüpidega, otsivad ka inimesega suhet ja vastavad naeruga.

Onõm, et inimese soov hoida loomadega on mitte ainult «mürgi». See on viis vähendada ärritust, tunda enda turvaliselt. Loom ei arvesta, ei kriitise, ei nõua selgitusi. Ta lihtsalt on. Ja see on tema teraapeutiline jõud. Eelkõige on see tähtis lastele, vanematel ja psühholoogilisi vigastusi kogunud inimestele. Hoiak looma on kivi tagasi maailma, kus on usaldus.

Miks inimene tahab hoida puud

Puude hoiak on mitte ainult sotsiaalmeedi trend. See on harjumus, mis on olemas erinevates kultuurides sajandite pikkuse aja. Jaapanis on eksisteeriv «синрин-йоку» — «metsavannad», metsas käik, mis vähendab stressi ja tugevdab immuuniteti. Puude hoiak on selle harjumuse isiklikum versioon. Kuid mis see pärineb?

Puude hoiakuga inimene asub suhtes elava olendiga, mis ei liikku, ei räägi, kuid veedab, kasvab, vaneneb. Koori puudutamine, tunde šeršavi, soojus või külmus — see on taktiilne anker, mis tagasi tagasi «siin ja praegu». Psühholoogiliselt on puu sümbol stabiilsust, põhjaminekut, pikkust. Nostab-stabiilises maailmas otsime toetust, ja puu on see metafooriline toetus.

Füüsiliselt võib puuga kontakt stimuleerida endorfiinide tootmist. Metsa alljärgu lõngad ja puude poolt erastavad fitonatsiidid toimivad nervisüsteemi rahutavalt. Mõned psühholoogid soovitavad puude hoidmist depressiooni ja ülemäärane väsinud oleku terapiana. Ja mõnes kultuuris (näiteks skandinaavses ja keldi traditsioonis) oli puude hoiak osa rütuaale, seotud looduse kunnioitamisega ja mudra otsimisega.

Lapsel on puu hoiak viis tunda enda osana suurest maailmast, mis ei lagune, ei kadune. See on aktsepteerimise õpik: me ei suuda muuta puud, me saame vaid olla tema lähedal. Ja see aktsepteerimine on eriline vabadus.

Mida looduses on seotud inimese hoiadega

Loodus on endiselt täis «hoidmeid». Puud ristuvad juurtega, loodades simbiootilisi sidemusi, mida teadlased nimetavad «puude internetiks». Pullad siduvad erinevate taimede juurt, edastades neile vett ja toidetoiteid. See ei ole metafor — see on reaalsed füüsilised kontakte, mis toetavad ekosüsteemi elu. Liivad ümbritsevad puu põda, nagu nad teda hoiaksid. Ja ema taimed «hoidavad» sageli noori õie, lootes neile varjut ja kaitset.

Inimese loodusega hoiak ei ole ainult meie vajadus. See on vastus looduse looduslikule tsükli, kus kõik on üksteisega seotud. Kui hoiame puud või hoiame kassit, me tegeleme tavalise mudeliga, mis eksisteeris meid enne. Me otsime suhet ei ainult teise olendiga, vaid ka midagi suuremat kui meid endi. See on tagasipöördumine juurtesse, see, mis ei nõua sõnu, kuid räägib puudutuse, soojuse, südame löögi kaudu.

Ja, ilmselt, see on looduse peamine õpik: hoiak ei ole ainult žest, see on viis olla. Olla lähedal. Olla suhtes. Olla elav. Kui rohkem hoiame ümber maailma ümbritsevat, oleks see vaid loom, puu või inimene, oleme endast kõrgemad terviklikumad.

Permanent link to this publication: