Heidegger aajal: milles kella kella ei ole olemus

Martin Heidegger, XX sajandi kõige mõjukamaid filosoofe, ümberkertus meie aja mõistmise. Ta arvas, et aeg ei ole lihtsalt „nüüd“ järjestus. See on meie olemisega puutuv põhistruktuur. Me ei lihtsalt oleme ajas, me oleme aeg. Kuid selle tõttu me saame langeda sellest välja, kadada häirete seas, kuid me saame ka, vastupidi, leida auheda tõdelikkust, mis asub tavalise aja väljaspool. Ta filosoofia on katse aru saada, kuidas aeg teeb meid inimesteks ja kuidas me saame lõpetada olema tema orjaks.

Aeg olemise horisontina

Heidegger alustab küsimusega: mida tähendab „olla“? Ja vastab: olla tähendab olla ajas. Kuid mitte füüsilises, objektiivses ajas kella ja kalendrite kohta. Ta arvas, et on kaks tüüpi aega: „väga tavaline“ (lineaarne, mõõdetav) ja „eksistentiaalne“ — aeg, mida me elame oma elu kui oma oma elu. See aeg ei virtsa ühtlaselt. See õrnub õige teadmisel, venib tühjusega, kadub rõõmus. Aeg ei ole taust, vaid meie kogemuse pind.

Heidegger introduceerib mõiste „olu surma suunas“. Me oleme ajas olevad olemised, ja just meie lõplikkus annab meie elule teravuse. Kui oleksime eemori, kaotaks aeg tähenduse. Me saaksime igasuguse asja viia edasi. Kuid me teame, et surma ei ole vältimatu, ja see teadmus teeb igal hetkel vääras. Tõdelik olemine tähendab elada selle teadmisega, mitte põgeneda sellest tavapärasusesse.

Näinjuures aeg Heideggeris ei ole väljastpoolne raam, vaid meie olemisega seotud sisemine struktuur. Me ei lihtsalt „oma“ aega, me oleme aeg. Ja seetõttu defineerib meie suhtumine aega meie suhtumist enda ise.

Aja kolm moodust: minevik, tulevik, praegune hetk

Erinevalt lineaarsetest mudelidest näeb Heidegger aja ühenduse kolme ekstaasiga: minevikku (olu juba olemas), tuleviku (olu ette ise) ja praegusele hetkle (olu siin). Tulevik on tema jaoks esmakohaline: me oleme alati teistpoolt, projekteerime ennast, me oleme see, mille me veel ei ole saanud.

Minevik on see, mis juba meid defineeris, kuid me saame seda uuesti mõista. Praegune hetk on maailma kohtumine, kuid see muutub tõdelikuks ainult siis, kui see avaneb tulevikule ja minevikule.

Selline aja mõistmine rikkub tavalise struktuurina „minevik-praegune hetk-tulevik“ kui lineaarne järjestus. Kogu aeg eksisteerib ühtlasi meie eksistentsis. Me oleme alati juba tulevikus (selles, kus me juba püüame), alati juba minevikus (selles, kus me kanname oma kogemust) ja alati praeguses hetkes (selles, kus me tegutseme). Inimesena olema tähendab hoida seda kolmikku liikumist.

Kui me saame jäänud ühe moodusega, me kadame tõdelikkust. Näiteks, kui me elame ainult minevikus, me jäänud nостальgi. Kui ainult tulevikus, me elame hirmus. Kui ainult praeguses hetkes, me saame pinnaseks. Tõdelik olemine on tasakaal, mis nõuab pidevat pinget.

Das Man ja aja põgenemine

Heidegger introduceerib mõiste „Das Man“. See on olemisviis, kui me elame mitte oma elu, vaid „kui kõik“ elu. Me tegeleme seejärel, mida on võimlik, mida on võimlik, mida on võimlik. Selles olekus põgenime kohtumisest oma ajaga. Me ei mõtka surma, me ei küsita tähendusest. Me lihtsalt olemame, nagu automaat, voolus tavapärasuses.

Selles olekus muutub aeg „tühiks“ — me täidame seda vaid, et mitte jäeda üksinda endaga. Me on tegevad, kuid me ei elama. Me hirmutuvad tükist, sest tükis kuulub aeg. Ja see põgenemine aja eest on tõdeliku olemisega suurim viis.

Sellepärast on esimese sammu tõdelikkusele teadlikkuseks, et me põgeneleme. Et me hirmutuvame üksiklusest, hirmutuvame vägevast, hirmutuvame surma mõtlemisest. Kui me lõpetame põgenemise, me alustame dialoogi ajaga. Me alustame elama mitte ajakirjast, vaid tähenduse pärast.

Suhtlus ajaga: milles me välja voolust

Mida tähendab Heideggeri filosoofias „ajavaba“? See ei ole aja toidumine füüsilises mõttes. See on tõdeliku olemisega olek. See on hetk, kui me lõpetame olla orjaks minevikust ja tulevikust ja täielikult avame oma enda praegusele.

See praegune ei ole passiivne — see on aktiivne, see on valik. Ajavaba on eksistentiaalne läbiõigus, kui me lõpetame olla osa „inimestest“ ja saame olema ise. See võib toimuda pahamoodides, kui kõik ilusused rikkuvad. See võib toimuda loomuses, kui me unume aja. See võib toimuda armastuses, kui me tunneb eemori hetke. See ei ole elust põgenemine, vaid sisene elu tõdelikku sügavusse. Heidegger ei anna retsepti, kuidas saavutada ajavaba. Ta ainult viitab suundale: minu poole, ära hirmuta enda, jäta küsimusele.

Ajavaba ei ole rahumeelne. See on hirm, kuid hirm, mis puhastab. See on hirm, kuid hirm, mis teeb tarkaks. See on üksikluse, kuid üksikluse, mis ühendab olemisega. Ja see olek on just see, mida Heidegger tõdeliseks olemiseks loeb.

Heidegger täna: mida see tähendab?

XXI sajandil elame kiirendunud ajas. Me ei jõua uudisteni, deadlineni, uuendusteni. Me oleme alati tegevad, kuid tunneb meil tühjus. Heidegger selgitab, mida see tähendab: me kaotame ühenduse eksistentiaalse ajaga. Me elame „väga tavalises“ ajas, mõõtme elu kelladega ja kalendritega, ja unustame, et aeg on meie oma olemisega.

Tagasi minu enda tagasi jäämine tähendab peatuda. Mitte füüsiliselt, vaid eksistentiaalselt. Küsida endale küsimust: mida ma elan? Kuidas ma ole? Millist valikut teenin? See võib olla hirmutav, kuid see on ainus viis välja õhutusest. Heidegger ei luba rahulikkust. Ta lubab tõde. Ja see tõde võib vabastada.

Permanent link to this publication: