Viimase sajandi aja jooksul on Euroopas medvede arv elanud katastrofilist langustusest, seejärel aga osalisest taastumisest – protsess, mis on muutunud inimese ja looduse vaheliste suhteide peegelduseks kontinentil.

Meesiajastu rikkus ja ühendliku tapmistamine

Teise tuhase sajandi alguses oli harilik murakasmedve Euroopas praktiliselt kogu maal. Nendeks loomadest elanud territooriumidest Pireneeside poolsaarest Uralini ja Põhja-Euroopast Balkani poolsaarele. Selle aja jooksul olid medveded oluline osa euroopa metsades, ja nende arv määrati peamiselt looduslike tegurite poolt: toiduallikate ja elamisvõimalike territooriumite olemasolu.

Tagurpidi muutus punkt inimese aktiivse maade kasutamisega. XVII-XVIII sajandil alustati järjestikku suurte rälikute ühendlikku tapmist, mida eriti intensiivsemini tehti 19. sajandil. Medvede tapeti mitme põhjuse tõttu: neid arvati ohtlikeks karjale, nad häirisid suuremaid väärtuslikke loomadest toimetavat jahitust ja konkurseerisid inimesega metsade maade eest. Näiteks tapeti Białowieża metsas 19. sajandil medveid nende konkureerimise tõttu ümbritsevate tõrvidega – venelaste hariduse lemmikloomadega – ning looduslikke porganditega toodetud meedi kaotamise tõttu.

Katastrofiline arvu langus

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses muutus situatsioon kriitiliseks. Põhja-Euroopas said medvedest praktiliselt kõik kadunud: 1930. aastal jäi Rootsis alles vaid üle 130 isendit, kes elasid mitmes eraldatud mägedes. Norras said medvedest praktiliselt kõik kadunud.

Eestis jõudis medvede arv 1920. aastatel miinimumini, vähenes kümneid isendeid, kes hoidusid metsades Alutaguse ja Eesti keskosas. Lätis said medvedest ka 19. sajandi lõpul praktiliselt kõik kadunud. Białowieża metsas tapeti viimane medve 1879. aastal, ja liik kadus seal üle pool sajandit. Üldiselt kadus medve XX sajandi keskel suurem osa lääne- ja kesk-euroopa piirkondadest, säilides vaid raskustasutavates mägedes ja Ida-Euroopas, kus inimtegevuse mõju oli väiksem.

Rekonstrueerimine ja tänapäevased tendentsid

Märgatav ümberlükk tuli keset 20. sajandi keskel kehtestatud loodusesuhtlike toimingute. Rootsis, kus 1893. aastal tühistati medvede tapmist eest makstud rahalist auhinda, algas pop tsioon kasvama 1930. aastatel. 1942. aastal oli Rootsis juba 294 medve, ja 2008. aastaks oli nende arv jõudnud maksimaalset väärtust 3298 isendini.

Eestis kasvas medvede arv pärast 1930. aastatel kehtestatud ohtreid aeglaselt ja jõudis 1990. aastatel 800 isendini. Rumeenias, kus säilis üks suuremaid pop tsioone, oli 1988. aastal üle 8000 medve, kuid seejärel vähenes arv 4500-ni, ja tänapäeval on see tasandunud ligikaudu 6000 isendini.

Tänapäevase pop tsiooni olek

Tänaseks moodustab Euroopa murakasmedve populatsioon erinevate hinnangute järgi 17–30 tuhat isendit. Kuid levik on eriti erinev: näiteks Rumeenia (umbes 6000 medve) ja Balkani poolsaare riigid haldavad suurt osa Euroopa populatsioonist, samas Pireneesides elab vaid ligikaudu 80 isendit. Ukrainas on medvede arv hinnanguliselt ligikaudu 300 isendit.

Seejuures on paljud populatsioonid mitte rohkem kui paar sajandit ja kohaleviikus on suured raskused: piirkonna fragmenteerumine, geneetiline isoleerumine ja väikeste «kaubamärgi» – perioodide, mil arv väheneb kriitiliselt, millega genetiline mitmekesisus muutub eriti madalaks.

Looduses veedetud sajandites on peamiseks teguriks, mis määras Euroopas elavate medvede arvu, inimene. Istrustamine tippus 19. sajandil ja alguses XX sajandil, ja vaid tõusnud ohutusmeedetööga ei kadunud need loomad kontinendilt täielikult. Tänane etapp on iseloomustatud pop tsioonide aeglasest taastumisest, samas erinevate riikide juures kehtivateid vastuolulisi lähenemisi juhtimise suhtes: läbi kuritarbimiseni ja litsentsijahituse.

Постоянный адрес данной публикации: