Õhku lõpmatus on üksi raskemaid küsimusi tänapäevases teaduses. Üksmõistetavat vastust pole, kuid on olemas tihti teaduslikke andmeid ja teooriaid, mis lubavad uurida erinevaid variantu. Vastus sõltub sellest, mida me tähendame sõnaga \"kosmos\".

Observeeritav universum ja kogu universum

On oluline eristada observeeritav universum ja kogu universum. Observeeritav ala on see, mida me näeme, sest valgus nende objektide poolt on jõudnud meieni.

Observeeritava universumi raadius on umbes 46 miljardit valgusaega. See ei ole selle pärast, et objektid on nii kauged, vaid selle pärast, et ruum on laienenud, kuni valgus jõudis meieni. Selle piiri taga võib olla igasugust, kuid me ei näe seda.

Kogu universum võib olla veel suurem kui observeeritav ala. Ja siin algab hüpoteeside alad.

kolm põhiline skenaariot

Mõõtmiste ütlemised

Moderna kosmosevaatlused viitavad sellele, et universum on eriti tõenäoliselt tasane. See tähendab, et ruum ei ole kõrvendunud mõõtmetes, mida me saame mõõta.

Kui universum on tasane, ta võib olla lõpmatu. Kuid mõõtmised ei jääta välja ka sellest, et ta on lihtsalt väga suur – nii suur, et kõrvendus ei ilmne observeeritavates alades.

Reliktiivvalguse ja galaktikate levikuga seotud andmed näitavad, et plagnevahed on väga väikesed. Kuid mõõtmiste täpsus ei luba eristada \"lõpmatut\" ja \"väga suurt\".

Probleem lõpmatus näitamiseks

Lõpmatu ei saa otse mõõta. Me näeme ainult lõplikku alad. Kõik, mis on piiri taga, on suures osas üles kaevatud.

Samuti tähendab universumi laienemine, et kauged objektid eemalduvad meile kiiremini kui valguse kiirus. See ei rikuda füüsikat: ise ruum laieneb, mitte objektid liiguvad läbi teda. Kuid see loob piiri, mille taga me ei saa alati eemale tulla.

Argumentid lõpmatusu poolt

Kui ruum on tasane ja ei ole positiivset kõrvendust, lubavad matemaatilised mudelid tema lõpmatus. See on kõige lihtsam variant üldrelatiivsuse võrdluses.

Samuti võib ruum esimese universumi inflatsioonimudelis laienduda ümber erakordselt suurtes suurustes ühes sekundis. Mõned selle teooria versioonid ennustavad lõpmatu universumi.

Argumentid lõpmatusu vastu

Lõpmatus loob filosofilisi ja füüsilisi paradokse. Näiteks lõpmatuses universumis peab olema lõpmatu arv tähti ja galaktikaid. Siis ööö taevast peab olema valgelt, mitte tumedalt.

See paradoks, mida tunnustatakse fotomeetriliseks paradoksiks, lahendub sellega, et universum on lõplik ja laieneb. Kuid kui universum on lõpmatu ja eksisteerib igavesti, tagasi on paradoks tagasi.

Samuti ei sobi lõpmatus mõnedele kvantmudelile, kus ruum võib olla diskretne struktuur planckisuurusedes.

Moderna hüpoteesid ütlemised

Miks vastus veel pole võimalik

Põhiline probleem on see, et me asume universumi sisemises ja ei saa seda näha küljest. Kõik meie järeldused põhinevad ühes punktis tehtud vaatlustel.

Samuti piirab observeeritava universumi horisont meid. Me näeme ainult osa kogu. Kõik, mis on piiri taga, võib olla üles kaevatud.

Lõplikult ei saa füüsika andma lõplikku vastust küsimusele lõpmatus, sest ise teooria võib kaduda tähendusest piirangusuurustes.

Lõpp

Õhku lõpmatus on mitte fakt, vaid teaduslik hüpotees. Moderna andmed lubavad mõlemat: lõpmatu ja lõpliku, kuid väga suure universumi. Seeid variantu eristamine pole veel võimalik.

Observeeritav universum on lõplik määratluse pärast. Kogu universum võib olla lõpmatu, kuid seda ei saa otse tõestada. Võibolu, et lõplik vastus saadakse vaid uute teooriade ja tehnoloogiate arendumise käigus.

Permanent link to this publication: