Kitid ja delfenid inimaailmas: kuidas müra, laevad ja plastic muudavad nende evolutsiooni

Kui me rääkimame kliimamuutusest, me tavaliselt mõtleme temperatuuri ja merepinnase tasemest. Kuid kitide ja delfenile on XX sajandi lõpus suurim haaste ei ole ainult kuumus, vaid inimene ja tema tehnoloogia. Laevade müra, plastik vatsades, kalapüügisõid, sõjaväe laevade soondid, turistilaevad ja isegi ööpuudude valgus loovad uut keskkonda, kuhu merelemmikloomad tõttu peaksid adapteeruma. Ja nad adapteeruvad. Muutuvad nende laulud, marsruudid, tsüklused ja soosi käitumine. Kuid kas nad saavad evolutsioneeruda piisavalt kiiresti, et mitte kadeda? See küsimus äraneb teadlasi ja nõuab vastust juba täna.

Mürapäästus: kui ookean lõpeb olema tühjaks

Kitide ja delfenile on müra ülempärase elusvahend. Nad kasutavad helisõrmelust leida toitu, suhtlemist sugulastega, orienteerumist ruumis ja ohtude vältimist. Kuid iga aasta jooksul muutub ookean kõrgemaks. Laevatehniline müra, seismilised uuringud, tuuliparvlaevade ehitus ja sõjaväe hydrolokaatorite müra peitavad nende signaalid.

Uuringud näitavad, et mõned kitupopulatsioonid muutavad laulu sagedust, et «peetakse silmas» müra. See nõuab lisaks energiahäravusi ja võib mõjutada tootmisvõimet. Lisaks põhjustab müra stressi, tõstab kortizooli taset ja isegi võib põhjustada ajutist või püsivat kuulmiskahjustust. Väga müra piirkondades lähevad kaelad lihtsalt lahkuma tuntud elupaikadest, see rikkub nende levimisruterit ja toidu otsimist.

Füüsilised takistused: laevad, võrgud ja turistid

Kitid ja delfenid kergemini kohatavad inimese loodud füüsilise keskkonna. Thousandid laeve läbivad ookeani teid, ja nendega kokkupõrked on üks suurimaid põhjuseid suurte kaelate surmavatele. Lisaks on kalapüügivõrgud surmavad kinni, ja nad surevad hingamata või näljamas. Plastiklik mülg, mida nad tavaliselt toitena peavad, tõstab vatsad ja viib nende surmane kuuksi.

Turistilaevad, mis lähenedavad kaeladele vaatluseks, mõjutavad ka nende käitumist. Väga paljud operatores säilitavad vabast, kuid isegi lähenevad asukohad võivad rikkuda söömist, palverdumist või laste hoolt. Teadlased märkivad, et intensiivset laevatehnilise tegevusega piirkondades muutuvad kaelad rohkem varjulisi, muutuvad sügavuse suuruse ja kulutavad rohkem aega laevadest eemalpoolsete eest kui toidu otsimiseks.

Keemiline ja plastiklik müra: mis jääb kehasse

Vähem ilmne, kuid ei ole veel vähem ohtlik uhka on keemikad ja mikroskeemid. Raskemed metalled, PCB-d, pestitsiidid kogunevad kaelate ja delfenide rasvasõlmedes, vahjustavad immuunivärskendusi, rikkuvad reproduktiivsust ja põhjustavad haigusi. Paljudel isinditel leidub kehas suur toksiinide koncentreerumine, mis on suures osas seotud nende positsiooniga toidulahes.

Mikroskeemid on veel üks problem. Need pääsevad kehasse planktoni ja väikeste kalade kaudu, põhjustavad põletikke ja blokeerivad toiduainete absortsi. See ei ole ainult üksiku isendi raskus, vaid ohutus kogu populatsioonile, sest nii vahvustunud isendid annavad vähem lasti.

Käitumise muutumine: kuidas kaelad õpivad elama inimese lähedal

Väga head haaste tõttu näitavad kaelad üsna imelast adapteerumisvõimet. Mõned populatsioonid, näiteks suurte laevastiku lähedal, muutuvad tegevusaega, et vältida kõrgemat müra. Teised uuesti arvestavad oma levimisruterit, ringeldes intensiivset laevatehnilist tegevust. Delfinid on õppinud püüdma allajäetavat kaladega traülereid. See ei ole ainult sunnitud adapteerumine, vaid intelligentsuse ja õppimisvõime näitus.

Teadlased märkivad ka, et kaelad muutavad laulu — ja mitte ainult müra tõttu, vaid sellepärast, et nad kuulevad uusi naabreid. Esinevad uued «dialektid», leviades populatsioonides. See on tõde külluslik kultuuriline muutus, mis toimub meie silmissä.

Evolutsiooniline seadistus: kas on võimalik liigi kiire muutumine

Evolutsioon on tavaliselt mitmekesine tuhandete aastate jooksul. Kuid tänapäeval muutuvad keskkond muutus kiiresti, et luonnuslik valik ei toimi. Seetõttu on oluline adapteerumismehanism mitte geneetika, vaid käitumuslik jõustus. Kaelad ja delfenid õpivad kiiremini kui muutuvad nende geneed. See on rahuldamine, kuid see on ka haavutus: kui keskkond muutub kiiremini, kui nad õpivad, ei õnnestu populatsioonidel elada.

Teadlased märkivad, et muutuvad soosi struktuurides, toitumisdihetes ja levimisruterites. See tähendab, et kaelad ja delfenid on mitte passiivsed ohvrid, vaid aktiivsed protsessi osavõtjad. Nad katsetavad, veikuvad, õpivad. Ja see nad on meiega väga sarnased.

Midagi, mida me saame teha: kuidas abita kaeladele remainda kaelad

Inimene on probleemide peamine allikas, kuid ta saab olla ka lahenduse allikas. Mereteritute kaitse, loomulike ookeanialade loomine, laevatehnilise tegevuse reguleerimine kaelate elupaikades, mürapäästuse piiramine – kõik see on juba rakendatud mõnedes riikides. Tõene on ka plastikmüra vähendamine ja jäämaja müra mürgitamine, mis lõpuks jääb merele.

Kõige olulisem on teadlikkus. Iga kord, kui me ostmeme kala, kasutame plastikku või valime turismi laevale, mõjutame meregigantide elu. Vastutus on meil. Ja kui me saame muuta oma tavalusi, saavad kaelad ja delfenid võimaluse ei ainult elada, vaid säilitada oma imeliku kultuuri.

Permanent link to this publication: