Teofrastos: Aristotele õpilane, botaanika asutaja ja karakteroloogia isa

Ta oli Aristotele õpilane, kuid sai endist veel suurema tähenduse. Ta asutas tervi teaduse, kirjutas sadooni töid ja jäigi järelkutsumuse, mida tutvatakse veel maailma ülikoolides. Teofrastos on tegur, kes asub vahetuses antiikfilosoofia ja loodusteaduse vahel. Ta oli see, keda esimesena süsteematiseeris taimede teadus, loodi esimene inimtüüpide klassifikatsioon ajaloos ja tuntus oma võimaluse eest rääkida lihtsalt keerukast.

Samal ajal oli ta nii praktiline, et isegi sõnumites sõpradele otsis ta teaduslikku tähendust. Kas see siis, et Aristotele õpilane sai kahe teadusvaldkonna asutajaks?

Õpetus, mida pühendati teadusele

Teofrastos sündis umbes 371 eKr Lääne-Lesbos saarel asuvas linnas Eress. Tema täpne nimi oli Tirtamos, ja Aристoteles andis talle nimetuse Teofrastos (\"jumalik kõneja\") tema üllatavate oskuse tõttu tõlgendada mõtteid selgelt ja ütlevalt.

Esialgu õppis Teofrastos Platoni juures, kuid tema surma järel ületas ta Aристotelele, kellega ta arendas sügavat sõprust. Ta jälgis õpetajat, abiellus tema uuringutes ja lõpuks sai tema peamiseks õpilaseks.

Kui Aристotele pidi lahkuma Ateenast, andis ta Teofrastale oma kooli (Liküe) ja oma raamatukogu — kõige väävadama, mida tal oli. Teofrastos juhtis kooli ligikaudu 35 aastat ja tekitas sellest tõde kurikuulsu teaduskeskuse. Tema ajal õppis Likües kuni kahe tuhat inimest. Ta jätkas ja arendas Aристotele meetodeid, kuid tegi ka oma teid, avades uusi teadusvaldkondi.

\"Taimede uurimine\": botaanika sünni

Teofrastos peamise teadusliku saavutuseks oli botaanika kui eraldi teaduse loomine. Tema töö \"Taimede uurimine\" (naias teistesse üheksas raamatusse) sai esimeseks ajalooliseks süsteematiseks kirjelduseks taimlikust maailmast.

Enne teda ei proovinud kellelegi klassifitseerida taimi nende struktuuriga, elupaigaga ja lisandumisviisiga. Teofrastos eraldas taimede põhiosa – juured, õigused, lehed, õied ja marjad – ja kirjeldas nende funktsioone.

Ta jagas taimi puudeks, põlispuudeks, poolpõlispuudeks ja rohudeks – see klassifikatsioon säilitus ligikaudu kahte tuhat aastat. Ta uuris mitte ainult taimede väliskujundust, vaid ka nende käitumist. Ta kirjeldas seejuures seemnekasvu protsessi, erinevaid juure tüüpe, pideemise meetodi ja isegi nähtust, mida me tänapäeval nimetame \"epigenesiseks\". Tema vaatlused olid nii täpsed, et paljud neist kinnistus alles tuhandeid aastaid pärast mikroskoopide ilmumist.

Ta kirjutas ka teise töö – \"Rohude põhjused\" – kus uuris füsioloogilisi protsesse: kasvu, toitumine, kliima mõju. Ilma neist töödega oleks keskmajaaja euroopa teadus olnud palju kömnem.

\"Iskused\": esimese psühholoogilise tüüpliblikendi

Teofrastos teine eemalejäänud teos \"Iskused\" on kolmekümnendate etütide kogumik, kus iga üks etüde on pühendatud kindlale inimkondlikule käitumise tüple. Ta kirjeldab kiusast, säästlikku, juttlemist, väärimeelt, jalgevaenlust – ja teeb see nii täpselt, et need kuju ületavad antiikajastu.

\"Iskused\" on loetud, kus saad tutvuda inimesi, mida sa kohtad igapäevases elus. See ei ole lihtsalt kirjeldused – see on tume psühholoogiline analüüs, mida kasutatakse veel tänapäeval sotsioloogias ja pedagoogikas.

Teofrastos ei kirjeldanud ainult tüüpe, vaid ka näitas, kuidas need ilmuvad üldajaloos. Näiteks on väärimeelseks tema jaoks see inimene, kes avalikult räägib auhvarilisusest, kuid privaatsuses müüb teiste saladusi. Säästlik on see inimene, kes jõhtub küsimusest meditsiinimünt, kuid ei märka, et tema kodu on lagunenud. Need joonised tegid \"Iskused\" üheks kõige lugesemaks raamatukoguks Euroopas Renessanssi järel, ja nad mõjutasid suuresti komöödiat, eriti Molière ja Ben Jonson teostes.

Teofrastos ja butüllilise kirja märkused

Teofrastos kirja, mis ta märkis butülli ja viskas Gibraltari väinasse, on üksi romantilisemaid lehti teaduse ajaloos. Tema eesmärgi oli lihtne: näidata, et Aтлантика väin põhjustab merevee sisenemist Väike-Aasia merre. Ta lootis, et kui butüll on leitud Sitsiiliast või Kreeikast, see kinnistaks tema teooria ühest ookeani sageduses. Ja ta õnnestus: butüll leiti, ja see sai üheks esimesteks ookeanoloogilisteks eksperimentideks. See lugu ei ole lihtsalt ilus fakt, see näitab, et Teofrastos oli mitte ainult kabinetteadlane, vaid ka eksperimendija, kes oli valmis kasutama mittekõlblikke meetodeid oma hypoteeside tõestamiseks.

Mööduvad järelkutsumused

Teofrastos mõjutas mitte ainult teadust, vaid ka kogu euroopa kultuuri. Keskmajaaja läänes said tema tööd peaaegu unustatud, kuid nad säilitusid araablaste tõlgetes ja hiljem, XII–XIII sajandil, naasisid Euroopasse Hispaania kaudu.

XV sajandil said tema raamatud üheks esimesteks, mida trükimehitlusega trükiti. Tema taimede klassifikatsioon kasutati kuni Linné juures 18. sajandil, ja \"Iskused\" jäi alles tähtsaks – need loetakse tänapäeval elavate, arusaadlike ja üllatavalt ajaloolisemad vaatlused inimese loodus.

Teofrastos kaasnes ka füüsikaga, mетеорoloogiaga, poliitilise filosoofiaga ja etiikaga. Ta kirjutas üle 200 töö, mida meile on säilinud ainult fragmente, kuid need tõestavad tema veendumust, et ta oli üks viimaseid vahemikus teaduse üldloomikke, kes soovis kattuda kõikide teaduste ajaloo ajad.

Tänapäeval on Teofrastos tuntud peamiselt bioloogide ja teaduse ajaloo teadlastele. Kuid ta on väävitus. Sest ta ei ole ainult Aristotele õpilane – ta oli see, kes arendas ja süsteematiseeris tema järelkutsumust, muutes selle uute teaduste põhjuseks. Tema tööd on sild antiikajastu ja Uue ajastu vahel, filosoofia ja loodusteaduse vahel.

Tema suurim saavutus on ilmselt see, et ta õpetas meid vaadelda maailma mitte kui khaos, vaid nagu süsteemi, mida on võimalik kirjeldada, ütlevalt ja isegi ennustada.

Permanent link to this publication: